Arvan, et tänased töötutoetused, koondamishüvitised jne on loonud olukorra, kus töötu ei pruugi enda jaoks olukorda teadvustada. Olen isiklikult kuulnud töötute suust suhtumist, et pool palka ju jookseb suvi tulemas küll sügisel vaatan. Mõni läheb koondamishüvitise eest lausa reisile.

Miks peaks üldse maksma töötutele mingit toetust? Jah elatusraha pere toitmiseks peaks olema kindlustatud igale kodanikule ja see peaks olema avalikult välja öeldud, muidugi eeldusel, et töötu on tegelikult huvitatud tööle asumisest. Inimesel peaks olema kindlus, et süüa ta saab ja ulualuse leiab siis iga kodanik teaks, et ka kõige hullema stsenaariumi korral ei jätä riik teda tänavale ega nälga.

Kuid miks peaks kinni maksma (50% palgast/70%palgast) inimese kõrge elustandardi rasketel aegadel ilma, et ta selle jaoks isegi tööd teeks. Miks ei võiks olla töötu ja töötu võrdsed? Kas 30 000 krooni ehitusel teeninud noormees peab ikka saama hüvitist 15000 krooni samas kui 10000 krooni teeninud töötuks jäänud lasteaiakasvataja saab 5000? Ütlete, et rohkem teeninud inimene maksis riigile ka rohkem makse – aga kas peab teenima rohkem, maksma rohkem makse ja kehvadel aegadel koormama riiki rohkem või võiks elada „õhukeselt” teenida vähem, kulutada vähem, et raskeid aegu ei tekiks?

Samuti võiks olla kohustus selle elatusraha/töötuhüvitise vms. eest teha tööd kui riigil tööd on pakkuda. Töö pakkumise osas on kindlasti palju võimalusi kuidas rakendada inimesi, et nad ei võõrduks tööst ja tunneksid ennast kasulikuna. Kõige hullem kui inimesed jäävad koju kaotavad lootuse või loodavad kellegi teise peale. Pakutavad tööd ei pea olema tingimata lihttööd. N: Miks ei võiks töötuabiraha saavad keeloskajad suhtlemisaldid inimesed vanalinnas turiste aidata.

Kui töötuks jäämisega kaasneks ka elatustaseme langus siis ehk pingutaksid töötajad töökoha nimel rohkem, ettevõtetel läheks paremini ja tööta jääks vähem inimesi.

Töötuskindlustusmakse kui selline ei ole juba iseenesest õiglane, sest kui mina konservatiivse ettevõtjana suudan töötajaid mitte koondada maksan siiski kinni riskialtimate ettevõtjate valearvestused, samas riskialtimad teenivad headel aegadel suuremaid kasumeid. Sama lugu töötaja seisukohast tema palgast makstakse kinni kellegi teise hüvitisi.

Tööturukorralduse osas pakuksin välja järgmise mõttekäigu. Töötuks olemine kui selline tuleks muuta probleemist võimaluseks. Võimalus valida uus eriala, hakata iseendale tööandjaks mõelda järgi, mis võiks täna olla sobivaim töö sõltumata sellest, mida tehti varem. Aja jooksul võib üks töö ennast ammendada ja olla tekkinud soov millegi muu järgi.

Selleks võiks tellida ülikoolidelt ja parimatelt oma ala spetsialistidelt põhjalikud isiksuse ja kutseomaduste testid. Neid teste võiks teha kõigile töötutele. Uskuge mind meil töötab palju andekaid inimesi alla oma võimete lihtsalt – perekonnast, keskkonnast või muudest teguritest tingituna. Inimesed ei julge uskuda, et neis on midagi enamat kui lihttööline, sest vanemad seda ei olnud ja haridus ka puudub. Kindlasti on ka vastupidiseid näiteid, kus lihtsama töö jaoks häid eeldusi omav inimene pingutab näiteks vanemate rõõmuks kõrge koha nimel mida ta kunagi ei saavuta olles terve elu õnnetu.

Oletame, et meil on 100 000 töötut, kelle isiksuseomadused testitud nende jaoks parimad ametid/töökohad välja selgitatud, mis edasi?

Vaja koolitada. Kes koolitab? Koolitusfirmad ja tulevane tööandja koos. Ei ole mõtet õpetada inimesel uusi oskuse kui ei ole selge, kas ta sellel alal ka tööd leiab. Kui töötajatele tekib nõudlus võiks töötaja läbida nö põhikoolituse ja tööandjale kompenseeritakse lõplike oskuste välja kujundamise tehtavad kulud. Julgen väita, et töökäigus õppimine on oluliselt efektiivsem kui ainult teooria.

Koolitusmetoodika. Kuna klassikalise koolituse puhul on grupis erinevad inimesed ei ole seda tüüpi koolitus/õpe tõhus. Pakun välja, et koolitusgrupid tuleks koostada lähtuvalt inimese „tempost”. Keskmise info edastamise kiiruse korral saavutavad parima tulemuse ainult keskmise kiirusega inimesed. Kiiretel hakkab igav ja tähelepanu hajub aeglased ei jõua järgi. Kui grupp on jagatud kaheks või veel parem kolmeks siis omandavad kõik infot õige kiirusega ja õpetus jõuab kohale.
Kui veel jaotada, siis võiks teha seda lähtuvalt inimese loomupärasest info omandamise viisist, mis võiks olla kas „üldine” või „üksikasjalik” seda siis info edastamise järjekorra osas. On inimesi, kellel on raske omandada infot kui ta ei näe tervikpilti kuhu see info paigutada ja on inimesi, kes ei mõista tervikpilti enne kui üksikasjad on selged. Mõlemal juhul on vastupidine info edastamine vähe efektiivne ja õpilase jaoks raskesti omandatav.

Ettevõtluskoolitus – Riiklik tasuta või sümboolse tasu eest tehtav hoolikalt läbimõeldud ettevõtluskoolitus oleks vajalik, eriti kui koolituse lõpus testitaks tulevase ettevõtja oskusi, tagamaks ettevõtja elementaarset taset. Koolituse ülesehitus võiks lähtuda „talupojatarkusest” vältida võiks klassikalisi majandusteooriaid, mis jäävad tavainimesel mõistmatuks. Olles ise üle 10 aasta tegelenud muuhulgas alustavate ettevõtjatega, kuulnud ja näinud erinevaid inkubaatoreid ning mentorlusprogramme – julgen väita, et praktiliselt puudub tõhus õpe. Ettevõtluse alustamise toetuse tarvis kirjutab mõni firma äriplaani kuid ettevõtlusega alustaja teadmisi see ei taga.

Tööturuametil võiks olla internetikeskkond, kus oleks tööpakkujatele saadaval: kõikide tööotsijate andmed, täiendavalt võiks olla märgitud juhutöödest huvitatud, isiksuseomaduste kokkuvõtted, korralik selekteerimisvõimalus. Eelsieks oleks andmebaasi värskus ja isikuomaduste põhine selektsiooni võimalus. Tööturuameti jaoks oleks väärtuslik tööandjatelt saadav tagasiside tööotsijate kohta, kes reaalselt ei olegi huvitatud tööle asumisest. Sellise keskkonna loomine ei ole tänasel päeval ka üldsegi kallis.

Lõpptulemusena oleks meil tööle asumisest huvitatud töötajad; täielik ülevaade tööotsijatest, nende oskustest, võimetest; korralik väljaõppeprogramm; tööandjale parimad võimalused töötaja tööle võtmiseks.

Mis meie rahvaga juhtunud on? 100-; 50-; 10- aastat tagasi sündisid lapsed ja kasvatati inimeseks ilma hüvitiseta. Mina kasvasin, minu ema ja isa kasvasid, vanavanemad kasvasid. Kas me oleme viimase põlvkonnaga nii tugevalt taandarenenud, et ei suuda enam ise oma lapsi ülesse kasvatada? Kas meie inimeste vastu on sepitsetud miski kaval vandenõu? Kas meid Eesti mehi tahetakse riiklikus korras kastreerida, tehes selgeks, et ilma riigi abita me enam lapsi ei saaks ega sugu ei jätkaks. Või on feministid pununud osava püünise muutmaks meest perekonnapeast ja pere toitjast –  seemendajaks?

Vanemahüvitise idee autorite eesmärk on õilis – rohkem lapsi. Aga meetod? Kuna 1991 aastast on iive olnud negatiivne otsustati lapsed osta. Maksame emale senist palka edasi, las sünnitab meile maksumaksjaid ja eestlasi. Lühiajaliselt kannab selline ettevõtmine iibe seisukohast isegi vilja. Argumendiks oli ka „võrdsus“ et see ema, kes on rohkem teeninud on rohkem makse maksnud ja peaks ka rohkem hüvitist saama. Kui keskmeks on raha siis peab loogika paika.

Mis siis ikkagi juhtus meiega, et me isegi oma lapsi ei suuda enam ülesse kasvatada, ons tegemist vandenõuga?

Arvan, et olles just vabanenud kommunistliku okupatsiooni alt olime nii pimestatud kapitalistlikest hüvedest, et enamik ei märganudki enne kui hilja oli. Mida siis ei märgatud? Ei märgatud seda kuidas kapitalismiga koos hiilis tuppa ka hedonism. Hedonismiga koos kasvasid soovid, me tahtsime kõike ja kohe. Meie soove võimendas asjaolu, et aastakümneid me ei saanud „seda kõike“ kuid nüüd äkki olime me võrdsed kõigi teiste rahvastega, kes said endla lubada „seda kõike“. Tallinna südalinnas oli luksusautode kontsentratsioon sama mis Monacos, inimeste seljas olid samad brändid mis Milanos, puhkamas käidi kaugetel maadel nagu teised. Teenida tuli üha rohkem ja rohkem ning käiku läksid ka naised.

Naised ronisid kodudest välja, viskasid põlle nurka, tõmbasid püksid jalga ja jooksujalu tööle, et teenida rohkem ja lubada endale rohkem, sest nüüd me ju võisime endale “seda kõike” lubada. Ei olnud enam prioriteediks lapsed, kodu ja pere – vaid raha, heaolu, naudingud. Ja siis – ei jäänudki riigil üle muud kui osta emantsipeerunud naised tagasi koju lapsi sünnitama, pere eest hoolitsema ja kodu hoidma.

Kõik jälle korras – iive kasvab, naised rahul, riik rahul? Ei ole – sõbrad. Beebifoorumites peetakse riigimehi idiootideks juba seepärast kui kaalutakse hüvitise ülemmäära alandamisest. Seda juba 5 aastat peale hüvitise kehtestamist. Emapiimaga kantakse edasi teadmist, et lapse kasvatamise eest peab palka saama. Pojad kasvavad teadmisega, et mehena ei ole nende kohustus perekonna eest vastutada ja pere toita vaid seda teeb riik. Mehed loobuvad vastutamast ja perepea rollist ning muutuvad pere jaoks marginaalseteks tegelasteks, keda on vaja vaid eostamiseks. Tuhandeid aastaid edukalt toiminud loodusseadustest loobutakse. Ja kui riigil raha otsa saab saavad otsa ka eestlased.

Vandenõu või mitte? Äkki ongi – kapitalistlik vandenõu rahva orjastamiseks. Sa pead käima tööl, et saada emapalka, et saada lapsi muidu sured välja?

Kas feministide vandenõu või riiklik kastreerimine? Ei usu kumbagi. Kuigi nii võib välja kukkuda.

Kas naised ise tahtsid seda – mina ei usu – usun, et tuhandeid aastaid kehtinud loodusseadusi ja tekkinud geneetilist koodi ei saa muuta isegi kapitalismihullus, 15 aastaga. Usun, et naised sooviksid ka täna sügaval sisimas olla kodus kasvatada lapsi ja hoolitseda perede eest. Mehed aga on endiselt valmis oma pere toitma ning kaitsma ja hoidma oma naist ja lapsi kui neil seda vaid lastaks.

Mis oleks lahendus?

Mis oleks kui võtaks kõik korraga mõistuse pähe – just nii nagu me ennast vabaks laulsime – ühiselt! Teeks endale selgeks, et see maa kus me elame, Eestimaa, on meie vanemaid, vanavanemaid ja esiisasid toitnud aastatuhandeid. Meie eestlased oleme siin maal loonud peresid, kasvatanud lapsi aastatuhandeid. Ei ole võimalik, et me ei suuda enam ilma teise abita ennast toita, katta leida peavarju ning kasvatada lapsi.

Kui teeks õige nii, et naised on jälle naised ja mehed on jälle mehed just nii nagu on see olnud alati. Kui meie riik saab meid aidata ja kanda ajutiselt kulud näiteks lapse ja naise toidu ning muu igapäevase vajamineva eest, siis olen kindel, et mehed suudavad toita ennast ja hoolitseda perele peavarju ning tulevikus ei ole vaja enam sedagi abi. Ei ole vaja küprokmaja põllul ega ländkruiserit. Ei ole vaja osta asju mida me ei vaja ega toitu, mis on liiga kallis.

Ka ilma saab olla õnnelik, õigemini just ilma saabki olla õnnelik.

Valimissüsteem võiks olla selline, et Riigikogusse saaks 101 kõige enam hääli saanud kandidaati. Hääli üle kanda ei tohiks. Sellisel juhul me saaksime Riigikogu, kelle on tegelik rahva mandaat. Eelmistel valimistel pääses isikumandaadiga Riigikokku vaid 10 kandidaati, mis näitab, et üksikkandidaadil täna Riigikokku asja ei ole.

Ettevõtja – suudab lisaks enda pere toitmisele pakkuda ka teistele tööd ning leiba. Ettevõtja on ettevõttesse paigutanud oma isikliku vara kapitali näol, riskides ettevõtlusriski läbi oma isikliku varaga. Investeerinud ettevõtmisesse oma vaba aega, sest tihti ei ole ettevõtja tööpäevad 8 tunnised vaid 24 tunnised, kuna oma ettevõtte käekäigule ja selle arendamisele mõeldakse pidevalt. Ettevõtja riskib ka oma mainega, sest millegipärast ei tehta vahet „ausal” ja pahatahtlikul pankrotil. Tekib küsimus – milleks? Arvate, et soovist teenida hiigelkasumeid tõstmaks oma elujärge. Võimalik – kuigi ma usun, et on ettevõtjaid, kellel ei ole vahet, kas tema isiklikul pangaarvel on 10 või 50 või 100 miljonit krooni. Ühel hetkel ei määra see enam elukvaliteeti. Usun, et need ettevõtjad võtavad selle riski ja vastutuse soovist midagi edendada ja antud juhul on selleks ettevõte.

Siinkohal ongi pisut solvav üldine retoorika kus ettevõtja oleks justkui vampiir, kellega tuleb võidelda. Isegi uudistes räägitakse „töötute armeest” – kas Hr Taliga on siis, selle armee kindral? Räägitakse töötajate streigist – aga tööandjate streik? Mis siis kui ettevõtjad otsustavad, et hakkavad streikima kuna töötajad ja riik ei suhtu neisse piisava lugupidamisega, ei hinda piisavalt nende panust . Panevad lihtsalt ettevõtted seisma ja kõik. Uskuge mind vähe on ettevõtjaid, kelle isiklik elustandard halveneks kui nad enam ettevõtlusega ei tegeleks.

Iseendale tööandja – suudab ise välja mõelda kuidas endale elatist teenida ja teenib ise oma leiva. Riigi seisukohast igati tänuväärne tegelane, ei koorma tööturgu, loob lisaväärtust, maksab makse. Täna on paljud iseendale tööandjaid valinud ettevõtlusvormiks osaühingu, mille kaudu ennast teostatakse. Seetõttu võib neid vahel ettevõtjatega segamini ajada. Iseendale tööandja on ehk kõige stressivabam tal ei ole tööandjat ega töötajaid ta on iseenda peremees vastutab ainult iseenda eest.

Töötaja – teeb teisele isikule tööd alludes tema juhtimisel ja kontrollile saades töö eest tasu (Töölepinguseaduse §1 lg 1) Teoorias lihtne ja mugav. Ettevõtjal on pakkuda tööd ja palka töötajal on vaja tööd ja palka. Praktikas läheb asi keerulisemaks, sest vahel ei taha töötaja endale tunnistad, et ettevõtja on tema eest mõelnud välja mida on vaja teha, kuidas seda teha, kas see ära tasub, kellele seda pakkuda loonud võimalused ja töötajal ei ole muud vaeva kui ainult tulla ja teha. Olete kunagi kuulnud, et töötaja kirub oma ülemust? Mina ka ei ole, sest kuidas ta saakski kiruda kedagi, kellest sõltub see, kas tal on midagi perele lauale panna või mitte ja milleks kiruda – kõigil on alati võimalus leida parem töö või hakata ise ettevõtjaks.

Miks siis jookseb see nähtamatu rindejoon tööandjate ja töötajate vahel. Ma arvan, et see võib olla okupatsiooniaegne igand, sest siis oli vist tööandja tagant varastamine-virutamine ja tööandjaga võitlemine justkui rahvussport. Inimesed ei ole lihtsalt kiirete muutustega harjunud ja vana taak lohiseb pika sabana järgi. Või on põhjuseks kiire majanduskasv ja jõgedena voolanud odav laenuraha, mis on lubanud inimestel ühtäkki tunda ennast sellena, kes nad tegelikult ei ole ja sealt ka vaenulik suhtumine ettevõtjasse kui tööandjasse.

Põhjanaabrite juures on suhtumine tööandjasse oluliselt lugupidavam ja seetõttu ei saagi tihti Soome ettevõtjad Eestis tööd pakkudes aru, et milles küsimus. Olen kuulnud mitmetelt Soome ettevõtjatelt nurinat Eesti töö kultuuri kohta, et tahetakse palju palka ebaefektiivse töö eest ja siis ka nurisetakse.

Üks põhjuseid on kindlasti vahepeal tekkinud tööjõupuudus kuud isegi kvalifitseerimata tööjõud sai endale lubada töökoha valimist ja hooletut suhtumist. Usun, et olukord muutub ja ettevõtjad ja töötajad leiavad ühise keele kuidas teineteisele kasulikud olla. Ettevõtjad ju soovivad luua töökohti arendada oma ettevõtet ja seal töötavaid inimesi, kes on tänulikud saavad õiglast tasu ning annavad alati endast parima.