Mis meie rahvaga juhtunud on? 100-; 50-; 10- aastat tagasi sündisid lapsed ja kasvatati inimeseks ilma hüvitiseta. Mina kasvasin, minu ema ja isa kasvasid, vanavanemad kasvasid. Kas me oleme viimase põlvkonnaga nii tugevalt taandarenenud, et ei suuda enam ise oma lapsi ülesse kasvatada? Kas meie inimeste vastu on sepitsetud miski kaval vandenõu? Kas meid Eesti mehi tahetakse riiklikus korras kastreerida, tehes selgeks, et ilma riigi abita me enam lapsi ei saaks ega sugu ei jätkaks. Või on feministid pununud osava püünise muutmaks meest perekonnapeast ja pere toitjast – seemendajaks?
Vanemahüvitise idee autorite eesmärk on õilis – rohkem lapsi. Aga meetod? Kuna 1991 aastast on iive olnud negatiivne otsustati lapsed osta. Maksame emale senist palka edasi, las sünnitab meile maksumaksjaid ja eestlasi. Lühiajaliselt kannab selline ettevõtmine iibe seisukohast isegi vilja. Argumendiks oli ka „võrdsus“ et see ema, kes on rohkem teeninud on rohkem makse maksnud ja peaks ka rohkem hüvitist saama. Kui keskmeks on raha siis peab loogika paika.
Mis siis ikkagi juhtus meiega, et me isegi oma lapsi ei suuda enam ülesse kasvatada, ons tegemist vandenõuga?
Arvan, et olles just vabanenud kommunistliku okupatsiooni alt olime nii pimestatud kapitalistlikest hüvedest, et enamik ei märganudki enne kui hilja oli. Mida siis ei märgatud? Ei märgatud seda kuidas kapitalismiga koos hiilis tuppa ka hedonism. Hedonismiga koos kasvasid soovid, me tahtsime kõike ja kohe. Meie soove võimendas asjaolu, et aastakümneid me ei saanud „seda kõike“ kuid nüüd äkki olime me võrdsed kõigi teiste rahvastega, kes said endla lubada „seda kõike“. Tallinna südalinnas oli luksusautode kontsentratsioon sama mis Monacos, inimeste seljas olid samad brändid mis Milanos, puhkamas käidi kaugetel maadel nagu teised. Teenida tuli üha rohkem ja rohkem ning käiku läksid ka naised.
Naised ronisid kodudest välja, viskasid põlle nurka, tõmbasid püksid jalga ja jooksujalu tööle, et teenida rohkem ja lubada endale rohkem, sest nüüd me ju võisime endale “seda kõike” lubada. Ei olnud enam prioriteediks lapsed, kodu ja pere – vaid raha, heaolu, naudingud. Ja siis – ei jäänudki riigil üle muud kui osta emantsipeerunud naised tagasi koju lapsi sünnitama, pere eest hoolitsema ja kodu hoidma.
Kõik jälle korras – iive kasvab, naised rahul, riik rahul? Ei ole – sõbrad. Beebifoorumites peetakse riigimehi idiootideks juba seepärast kui kaalutakse hüvitise ülemmäära alandamisest. Seda juba 5 aastat peale hüvitise kehtestamist. Emapiimaga kantakse edasi teadmist, et lapse kasvatamise eest peab palka saama. Pojad kasvavad teadmisega, et mehena ei ole nende kohustus perekonna eest vastutada ja pere toita vaid seda teeb riik. Mehed loobuvad vastutamast ja perepea rollist ning muutuvad pere jaoks marginaalseteks tegelasteks, keda on vaja vaid eostamiseks. Tuhandeid aastaid edukalt toiminud loodusseadustest loobutakse. Ja kui riigil raha otsa saab saavad otsa ka eestlased.
Vandenõu või mitte? Äkki ongi – kapitalistlik vandenõu rahva orjastamiseks. Sa pead käima tööl, et saada emapalka, et saada lapsi muidu sured välja?
Kas feministide vandenõu või riiklik kastreerimine? Ei usu kumbagi. Kuigi nii võib välja kukkuda.
Kas naised ise tahtsid seda – mina ei usu – usun, et tuhandeid aastaid kehtinud loodusseadusi ja tekkinud geneetilist koodi ei saa muuta isegi kapitalismihullus, 15 aastaga. Usun, et naised sooviksid ka täna sügaval sisimas olla kodus kasvatada lapsi ja hoolitseda perede eest. Mehed aga on endiselt valmis oma pere toitma ning kaitsma ja hoidma oma naist ja lapsi kui neil seda vaid lastaks.
Mis oleks lahendus?
Mis oleks kui võtaks kõik korraga mõistuse pähe – just nii nagu me ennast vabaks laulsime – ühiselt! Teeks endale selgeks, et see maa kus me elame, Eestimaa, on meie vanemaid, vanavanemaid ja esiisasid toitnud aastatuhandeid. Meie eestlased oleme siin maal loonud peresid, kasvatanud lapsi aastatuhandeid. Ei ole võimalik, et me ei suuda enam ilma teise abita ennast toita, katta leida peavarju ning kasvatada lapsi.
Kui teeks õige nii, et naised on jälle naised ja mehed on jälle mehed just nii nagu on see olnud alati. Kui meie riik saab meid aidata ja kanda ajutiselt kulud näiteks lapse ja naise toidu ning muu igapäevase vajamineva eest, siis olen kindel, et mehed suudavad toita ennast ja hoolitseda perele peavarju ning tulevikus ei ole vaja enam sedagi abi. Ei ole vaja küprokmaja põllul ega ländkruiserit. Ei ole vaja osta asju mida me ei vaja ega toitu, mis on liiga kallis.
Ka ilma saab olla õnnelik, õigemini just ilma saabki olla õnnelik.