Arvan, et tänased töötutoetused, koondamishüvitised jne on loonud olukorra, kus töötu ei pruugi enda jaoks olukorda teadvustada. Olen isiklikult kuulnud töötute suust suhtumist, et pool palka ju jookseb suvi tulemas küll sügisel vaatan. Mõni läheb koondamishüvitise eest lausa reisile.

Miks peaks üldse maksma töötutele mingit toetust? Jah elatusraha pere toitmiseks peaks olema kindlustatud igale kodanikule ja see peaks olema avalikult välja öeldud, muidugi eeldusel, et töötu on tegelikult huvitatud tööle asumisest. Inimesel peaks olema kindlus, et süüa ta saab ja ulualuse leiab siis iga kodanik teaks, et ka kõige hullema stsenaariumi korral ei jätä riik teda tänavale ega nälga.

Kuid miks peaks kinni maksma (50% palgast/70%palgast) inimese kõrge elustandardi rasketel aegadel ilma, et ta selle jaoks isegi tööd teeks. Miks ei võiks olla töötu ja töötu võrdsed? Kas 30 000 krooni ehitusel teeninud noormees peab ikka saama hüvitist 15000 krooni samas kui 10000 krooni teeninud töötuks jäänud lasteaiakasvataja saab 5000? Ütlete, et rohkem teeninud inimene maksis riigile ka rohkem makse – aga kas peab teenima rohkem, maksma rohkem makse ja kehvadel aegadel koormama riiki rohkem või võiks elada „õhukeselt” teenida vähem, kulutada vähem, et raskeid aegu ei tekiks?

Samuti võiks olla kohustus selle elatusraha/töötuhüvitise vms. eest teha tööd kui riigil tööd on pakkuda. Töö pakkumise osas on kindlasti palju võimalusi kuidas rakendada inimesi, et nad ei võõrduks tööst ja tunneksid ennast kasulikuna. Kõige hullem kui inimesed jäävad koju kaotavad lootuse või loodavad kellegi teise peale. Pakutavad tööd ei pea olema tingimata lihttööd. N: Miks ei võiks töötuabiraha saavad keeloskajad suhtlemisaldid inimesed vanalinnas turiste aidata.

Kui töötuks jäämisega kaasneks ka elatustaseme langus siis ehk pingutaksid töötajad töökoha nimel rohkem, ettevõtetel läheks paremini ja tööta jääks vähem inimesi.

Töötuskindlustusmakse kui selline ei ole juba iseenesest õiglane, sest kui mina konservatiivse ettevõtjana suudan töötajaid mitte koondada maksan siiski kinni riskialtimate ettevõtjate valearvestused, samas riskialtimad teenivad headel aegadel suuremaid kasumeid. Sama lugu töötaja seisukohast tema palgast makstakse kinni kellegi teise hüvitisi.

Tööturukorralduse osas pakuksin välja järgmise mõttekäigu. Töötuks olemine kui selline tuleks muuta probleemist võimaluseks. Võimalus valida uus eriala, hakata iseendale tööandjaks mõelda järgi, mis võiks täna olla sobivaim töö sõltumata sellest, mida tehti varem. Aja jooksul võib üks töö ennast ammendada ja olla tekkinud soov millegi muu järgi.

Selleks võiks tellida ülikoolidelt ja parimatelt oma ala spetsialistidelt põhjalikud isiksuse ja kutseomaduste testid. Neid teste võiks teha kõigile töötutele. Uskuge mind meil töötab palju andekaid inimesi alla oma võimete lihtsalt – perekonnast, keskkonnast või muudest teguritest tingituna. Inimesed ei julge uskuda, et neis on midagi enamat kui lihttööline, sest vanemad seda ei olnud ja haridus ka puudub. Kindlasti on ka vastupidiseid näiteid, kus lihtsama töö jaoks häid eeldusi omav inimene pingutab näiteks vanemate rõõmuks kõrge koha nimel mida ta kunagi ei saavuta olles terve elu õnnetu.

Oletame, et meil on 100 000 töötut, kelle isiksuseomadused testitud nende jaoks parimad ametid/töökohad välja selgitatud, mis edasi?

Vaja koolitada. Kes koolitab? Koolitusfirmad ja tulevane tööandja koos. Ei ole mõtet õpetada inimesel uusi oskuse kui ei ole selge, kas ta sellel alal ka tööd leiab. Kui töötajatele tekib nõudlus võiks töötaja läbida nö põhikoolituse ja tööandjale kompenseeritakse lõplike oskuste välja kujundamise tehtavad kulud. Julgen väita, et töökäigus õppimine on oluliselt efektiivsem kui ainult teooria.

Koolitusmetoodika. Kuna klassikalise koolituse puhul on grupis erinevad inimesed ei ole seda tüüpi koolitus/õpe tõhus. Pakun välja, et koolitusgrupid tuleks koostada lähtuvalt inimese „tempost”. Keskmise info edastamise kiiruse korral saavutavad parima tulemuse ainult keskmise kiirusega inimesed. Kiiretel hakkab igav ja tähelepanu hajub aeglased ei jõua järgi. Kui grupp on jagatud kaheks või veel parem kolmeks siis omandavad kõik infot õige kiirusega ja õpetus jõuab kohale.
Kui veel jaotada, siis võiks teha seda lähtuvalt inimese loomupärasest info omandamise viisist, mis võiks olla kas „üldine” või „üksikasjalik” seda siis info edastamise järjekorra osas. On inimesi, kellel on raske omandada infot kui ta ei näe tervikpilti kuhu see info paigutada ja on inimesi, kes ei mõista tervikpilti enne kui üksikasjad on selged. Mõlemal juhul on vastupidine info edastamine vähe efektiivne ja õpilase jaoks raskesti omandatav.

Ettevõtluskoolitus – Riiklik tasuta või sümboolse tasu eest tehtav hoolikalt läbimõeldud ettevõtluskoolitus oleks vajalik, eriti kui koolituse lõpus testitaks tulevase ettevõtja oskusi, tagamaks ettevõtja elementaarset taset. Koolituse ülesehitus võiks lähtuda „talupojatarkusest” vältida võiks klassikalisi majandusteooriaid, mis jäävad tavainimesel mõistmatuks. Olles ise üle 10 aasta tegelenud muuhulgas alustavate ettevõtjatega, kuulnud ja näinud erinevaid inkubaatoreid ning mentorlusprogramme – julgen väita, et praktiliselt puudub tõhus õpe. Ettevõtluse alustamise toetuse tarvis kirjutab mõni firma äriplaani kuid ettevõtlusega alustaja teadmisi see ei taga.

Tööturuametil võiks olla internetikeskkond, kus oleks tööpakkujatele saadaval: kõikide tööotsijate andmed, täiendavalt võiks olla märgitud juhutöödest huvitatud, isiksuseomaduste kokkuvõtted, korralik selekteerimisvõimalus. Eelsieks oleks andmebaasi värskus ja isikuomaduste põhine selektsiooni võimalus. Tööturuameti jaoks oleks väärtuslik tööandjatelt saadav tagasiside tööotsijate kohta, kes reaalselt ei olegi huvitatud tööle asumisest. Sellise keskkonna loomine ei ole tänasel päeval ka üldsegi kallis.

Lõpptulemusena oleks meil tööle asumisest huvitatud töötajad; täielik ülevaade tööotsijatest, nende oskustest, võimetest; korralik väljaõppeprogramm; tööandjale parimad võimalused töötaja tööle võtmiseks.