Ettevõtja – suudab lisaks enda pere toitmisele pakkuda ka teistele tööd ning leiba. Ettevõtja on ettevõttesse paigutanud oma isikliku vara kapitali näol, riskides ettevõtlusriski läbi oma isikliku varaga. Investeerinud ettevõtmisesse oma vaba aega, sest tihti ei ole ettevõtja tööpäevad 8 tunnised vaid 24 tunnised, kuna oma ettevõtte käekäigule ja selle arendamisele mõeldakse pidevalt. Ettevõtja riskib ka oma mainega, sest millegipärast ei tehta vahet „ausal” ja pahatahtlikul pankrotil. Tekib küsimus – milleks? Arvate, et soovist teenida hiigelkasumeid tõstmaks oma elujärge. Võimalik – kuigi ma usun, et on ettevõtjaid, kellel ei ole vahet, kas tema isiklikul pangaarvel on 10 või 50 või 100 miljonit krooni. Ühel hetkel ei määra see enam elukvaliteeti. Usun, et need ettevõtjad võtavad selle riski ja vastutuse soovist midagi edendada ja antud juhul on selleks ettevõte.
Siinkohal ongi pisut solvav üldine retoorika kus ettevõtja oleks justkui vampiir, kellega tuleb võidelda. Isegi uudistes räägitakse „töötute armeest” – kas Hr Taliga on siis, selle armee kindral? Räägitakse töötajate streigist – aga tööandjate streik? Mis siis kui ettevõtjad otsustavad, et hakkavad streikima kuna töötajad ja riik ei suhtu neisse piisava lugupidamisega, ei hinda piisavalt nende panust . Panevad lihtsalt ettevõtted seisma ja kõik. Uskuge mind vähe on ettevõtjaid, kelle isiklik elustandard halveneks kui nad enam ettevõtlusega ei tegeleks.
Iseendale tööandja – suudab ise välja mõelda kuidas endale elatist teenida ja teenib ise oma leiva. Riigi seisukohast igati tänuväärne tegelane, ei koorma tööturgu, loob lisaväärtust, maksab makse. Täna on paljud iseendale tööandjaid valinud ettevõtlusvormiks osaühingu, mille kaudu ennast teostatakse. Seetõttu võib neid vahel ettevõtjatega segamini ajada. Iseendale tööandja on ehk kõige stressivabam tal ei ole tööandjat ega töötajaid ta on iseenda peremees vastutab ainult iseenda eest.
Töötaja – teeb teisele isikule tööd alludes tema juhtimisel ja kontrollile saades töö eest tasu (Töölepinguseaduse §1 lg 1) Teoorias lihtne ja mugav. Ettevõtjal on pakkuda tööd ja palka töötajal on vaja tööd ja palka. Praktikas läheb asi keerulisemaks, sest vahel ei taha töötaja endale tunnistad, et ettevõtja on tema eest mõelnud välja mida on vaja teha, kuidas seda teha, kas see ära tasub, kellele seda pakkuda loonud võimalused ja töötajal ei ole muud vaeva kui ainult tulla ja teha. Olete kunagi kuulnud, et töötaja kirub oma ülemust? Mina ka ei ole, sest kuidas ta saakski kiruda kedagi, kellest sõltub see, kas tal on midagi perele lauale panna või mitte ja milleks kiruda – kõigil on alati võimalus leida parem töö või hakata ise ettevõtjaks.
Miks siis jookseb see nähtamatu rindejoon tööandjate ja töötajate vahel. Ma arvan, et see võib olla okupatsiooniaegne igand, sest siis oli vist tööandja tagant varastamine-virutamine ja tööandjaga võitlemine justkui rahvussport. Inimesed ei ole lihtsalt kiirete muutustega harjunud ja vana taak lohiseb pika sabana järgi. Või on põhjuseks kiire majanduskasv ja jõgedena voolanud odav laenuraha, mis on lubanud inimestel ühtäkki tunda ennast sellena, kes nad tegelikult ei ole ja sealt ka vaenulik suhtumine ettevõtjasse kui tööandjasse.
Põhjanaabrite juures on suhtumine tööandjasse oluliselt lugupidavam ja seetõttu ei saagi tihti Soome ettevõtjad Eestis tööd pakkudes aru, et milles küsimus. Olen kuulnud mitmetelt Soome ettevõtjatelt nurinat Eesti töö kultuuri kohta, et tahetakse palju palka ebaefektiivse töö eest ja siis ka nurisetakse.
Üks põhjuseid on kindlasti vahepeal tekkinud tööjõupuudus kuud isegi kvalifitseerimata tööjõud sai endale lubada töökoha valimist ja hooletut suhtumist. Usun, et olukord muutub ja ettevõtjad ja töötajad leiavad ühise keele kuidas teineteisele kasulikud olla. Ettevõtjad ju soovivad luua töökohti arendada oma ettevõtet ja seal töötavaid inimesi, kes on tänulikud saavad õiglast tasu ning annavad alati endast parima.