Üksikkandidaadid. Üksikkandidaatide näol saaksime valida konkreetset inimese, mitte erakonna poolt antud valimislubadust. Konkreetse inimese puhul on ka vastutus otsesem – ei saa apelleerida erakonna poliitikale ja kandidaat saaks sõltumatult esindada oma valijate huve tegemata kompromisse erakonna nimel. Kui täna utoopilisena tunduv mõte, ainult üksikkandidaatidest koosnevast Riigikogust tõeks saaks, kaoks automaatselt ka olukord, kus opositsiooni kuuluvad tublid inimesed „lülitatakse välja” ja nende rolliks jääb koalitsiooni tööd segada. Kui seda olukorda vaadelda matemaatiliselt siis täna 101 liikmest 40 ei ole kohustatud kaasa mõtlema, seega Riigikogu potentsiaalist on kasutuses vaid ca 60% kui nüüd võtta arvesse, et see 40% kulutab oma aja sellele, et ülejäänud 60%-le rumalaid küsimusi esitada ja tööd segada siis halvimal juhul saab riigi juhtimisega tegeleda vaid 20%. N: Riigikoguliige X esitas kaitseministrile küsimuse, et kas Herman Simm-i spiooniskandaaliga seoses võisid Vabadussamba joonised sattuda „valedesse kätesse” ja kaitseminister pidi küsimusele vastama.

Riigikogu liikme palk. Erinevalt üldisest arvamusest, et Riigikogu liikme palk on liiga suur arvan, et tegelikult ei ole. Pigem vastupidi. Kui me tahame Riigikogusse tippjuhte, mitte tuttavaid telenägusid siis peaks Riigikogu liikme tasu koos igasugu hüvitistega olema suurusjärgus 100 000 krooni. Väiksema summa puhul ei pruugi tippjuhid kandideerida. Kujutagem ette, et mõne suurfirma tegevjuht või nõukogu esimees, kes saab täna palka ca 100 000 krooni sooviks ka midagi riigi heaks teha ja Riigikogusse kandideerida. Tänase Riigikogulase palga puhul peaks ta langetama oma elustandardit 50% – kas ei ole mitte palju. See võib olla põhjus, miks Riigikogus on palju neid,  kelle jaoks on sealne palk kui kingitus kuid potentsiaal jääb töötasule alla ning vähem neid kes tõesti võiksid mujal teenida rohkem aga missioonitundest teevad riigimehe rasket ja tänamatut tööd (töö on küll tänuväärne kuid täna pigem siunatakse riigimehi kui kiidetakse).

Informeerimise kohustus. Miks ei võiks kõigil 101-l olla kohustus pidada ajaveebis oma päevikut Riigikogu liikmena tehtu kohta, et valijad saaksid ülevaate kas nende „mees” teeb lubatud tööd. Täna on liikmeid kes annavad oma esindatavatele tagasisidet ja neid kes seda ei tee. Ajaveebi pidajaid on kordades vähem kui neid kes seda ei tee. Miks nad siis ei pea päevikut – võimalik, et neil ei olegi midagi kirjutada, sest nad ei tee sisuliselt midagi.

Konstruktiivsuse nõue. Riigikogu töökorralduse osas võiks kasuks tulla konstruktiivsuse nõue ehk lihtsalt teiste väljakäidud ideede valimatu kritiseerimine ja halvustamine ei oleks lubatud. Kui on parem ettepanek siis palun kui paremat ettepanekut ei ole siis on senine ettepanek parim ja kõik. Täna kulub koalitsioonil palju energiat sellele, et pareerida opositsiooni rünnakuid, mis on tihti paljasõnalised stiilis „ei saa hakkama” ilma paremat lahendust pakkumata.

Tagasikutsumise võimalus. Parimal viisil oleks see mõte  rakendatav täielikult elektroonse valimissüsteemi korral, kus kandidaadi valijad saaksid ise oma kandidaadi häälteenamusega tagasi kutsuda. Valimised oleksid endiselt salajased kuid süsteem suudaks tuvastada, kes keda valis. Selline võimalus paneks Riigikogu liikmele ka reaalse vastutuse oma tegude eest.

Valimiste rahastamine. Igasugune reklaam võiks olla keelatud ning igal kandidaadil oleks võimalik ühekordselt saata valijatele oma platvorm. Platvormi üldine formaat võiks ka olla ette antud – ehk sisuline osa oleks kohustuslik. Sellisel juhul oleks vaja viia 1,4 miljoni inimeseni 1 kord materjalid,  mis on kordades odavam kui tänased valimiskulud. Võrdsem oleks selline rahastamisskeem kindlasti kuna ei oleks võimalik valimisi võita suurema rahakotiga vaid loeks ainult sisuline külg ja kõigil sh. üksikkandidaatidel oleks võrdsed võimalused.

Intelligentsuse nõue. Seda mõtet võib olla keeruline realiseerida kuid usun, et asjast oleks kasu. Meil on ülikoolide juures kindlasti piisav kompetents, kes suudaksid koostada „testi” millega mõõdetakse tulevaste kandidaatide emotsionaalset intelligentsust ja muid saadiku tööks elementaarseid oskusi. Selline test välistaks Riigikogus „vabadussamba küsimused” samuti suudaksid inimesed oma emotsioone kontrollida ning omavahelises suhtluses ei peaks keegi aegajalt meelde tuletama, et oleme ikka sõbrad edasi. USA-s on näiteks presidendi administratsiooni kandideerijatel kohustuslik kiirlugemisoskus, mis on arusaadav, sest tavalugeja ja kiirlugeja lugemiskiiruse vahe on 10 korda ehk kiirlugeja jõuab lugeda sama ajaga 10 eelnõud kui tavalugeja 1.

Rahva teavitamine. Rahvast saaks samuti veel harida, mõistmaks tema poolt valitava Riigikogu liikme staatust. Täna esineb arusaamist, et Riigikogu liige on rahvast kõrgemal. Tegelikult on vastupidi Riigikogu liige on iga kodaniku poolt valitud esindaja, iga kodaniku poolt palgatud inimene ajamaks tema eest riigiasju. Kord tõstatasin naljatamisi küsimuse, et kes on peaministri ülemus ja mõni pakkus, et president. Üllatus oli suur kui pakkusin, et peaministri ülemus oled sina, juhul kui sina andsid oma hääle peaministriks olevale kandidaadile.